VELTA
… on jutustuste kogumik Mustamäe paneelmaja korterist 90ndatel. Peamine inspiratsioon pärineb tädi Velta kodust ning minu lapsepõlvest. Velta kompositsioonid on läbimõeldud ning detailirohked, slaavilikust esteetikast läbi imbunud ning kõnnivad õhukesel maitsekuse/maitsetuse piiril.
Mulle meenuvad kristallkausid kommidega, kuldservadega nõud ning klaasid, köögilaual olev lilleline-ruuduline pleekinud toonides vakstu, perfektselt kompositsioonu sätitud nukud oma sokkide ja šleifidega, rullid peas uinuv vanaema.
Ma mäletan kui tuline oli lauatelefon, kui sellega oldi 2 tundi järjest mõnda sugulast taga räägitud.
Ma mäletan, kui tädi Velta lükkas köögilaua seina äärde, andis mulle jalga kuldsed kingad ning õpetas mind valssi tantsima.
Ja ma tean, missugune eputrilla ma olen endiselt.
Seda kõike tõlgendan läbi tänapäevaste võtete- osa vakstute mustritest on viidud digiprinti.
Kristallkausse jäjendavad silikoonitud vormid, mis on rõivastel kaunistusteks. Kuldsed servad rändasid lõikeservadeks ning taskukantideks. Kandikud laual lillede ning kommidega pannakse kaunistama pead. Vakstu saab uue hingamise tänu tikanditele ning sametpaeltele.
“Velta” näitab erinevaid tegemisi igapäeva elust ning avab igaühes peituvat ajastutruud situatsioonikoomikat.
Need lihtsad toimetused äratavad nostalgilist äratundmisrõõmu.